ma nägin rebast

et mis see rebase nägemine siis ära pole, arvate? igaüks meist on ju näind ja umbes-täpselt teab mismoodi seesinane elukas välja näeb. eksole.

aga vaat. ma ka nigu maamees, et suht maa kohas eland, metsas käind. jahindusega pole küll kokkupuudet olnd, aga siski mingisugnegi metsas jõlkumise pagas on jalgades. aga rebast niimoodi silmast silma näinud ei ole. siiahulka ma muidugi ei arvesta neid kümneid kordi, mil ma kellegi autos kõrvalistmel õllepudeli tagant ärkasin pea ja silmad otsas laiali, kui keegi juhtus hüüatama et: "näe! rebane!" ja ma siis nägingi valget sabaotsa metsatukka, võsavahele või kurat teab kuhu kadumas.

jaa! olid ajad, ma ütlen! mul meelds niimoodi kõrvalistmel tiksuda ja omi mõtteid mõlgutada. siis jälle kuulata(da) ning torgata mõni terav, teinekord sapinegi, irooniline repliik. nii tore ju. siis tükiks ajaks hää meel mõne eriti tabava killu üle, heh! aga nüüd on ajad muutund. nüüd eneselgi massin Pee all ja tarvs hoolega silmad lahti hoida, metsa- ja teeservast kilavaid tulukesi otsides, et ehk mõni vader passib parajat momenti oodates põõsas. siis jõuaks veel ehk õigeaegselt reageerida, kui va lojus peaks teepeale kargama.

nii. heakene küll, rebast niimoodi kohata ma poleks ka unistand, lootnud veelgi vähem. oma märjemateski unenägudes. ma teadsin seda tegelikult, et siin Kuressaare linnuse hoovis mingi pesakond pesitseb. noh sellest sai juba pererahva käest kuulda ja kohalikes lehtedeski mitmel korral juttu olnud. seega eks oli arvata, et küll üksord me oma ninad kokku paneme. no kõnnin mina siis oma õhtuselt supelungilt tagasi, kell võis olla mingi pool kaksteist ehk. vaat täpset päeva ei mäleta, kahjuks. pööran siis pargist Pärnale. ümber pilkane pimedus, nagu see seal Pärna alguses ikka on, ja sama rusuv on ka vaikus. ainult mu enese pehmete sammude rütm kostub asfaldilt. Kitzbergi ristist ka üle kenasti. Pärna tänava majutusestki juba napilt möödas ja siis, mida ma näen! seal, kümme meetrit eemal ilmub Pärna 26 hoovist va reinuvader. heidab korra vilksamisi mu poole pilgu, aga ei tee nagu väljagi, et inimene või nii. jätkab rahulikult oma teed, nagu mind poleks olemaski. tõstab maja 28a krundi nurgal raudbetoonist posti juures jalga, märgistab möödaminnes territooriumi ja kaob siis korraks mu vaateväljast, paremale tühermaale põõsaste, puude ja võsa vahele.

mind enast pani kõige enam imestama, et krt metsa loom ja vaevalt 100 m kaugusel majast. keset linna. no tere tali! seda ma oleks võinud oodata kogu senise elu jooksul pigem oma sünnikodus kui kuskil linnas. no nüüdseks muidugi on selge, et needsinased rebased tunnevad end siin sama koduselt kui liigikaaslased paksus metsas. mööndustega võiks neid ehk võrrelda hulkuvate koertega, aga ainult mööndustega. mulle isiklikult tunduvad reinud ja vaderid sümpaatsemad, ei ole nii nahaalsed ja pealetükkivad nagu mõnel puhul jõlkuvad penid kipuvad olema, vaid on saanud emapiimaga kaasa siiki metsalooma vaistu ning ettevaatlikkuse. mis muidugi ei tähenda seda, et kui aeg käes ning vajadus küps, siis nad ei pelga oma tegelikku jahiinstinkti kasutada ning olukorda oma kasuks pöörates kedagi maha murda. minetea.. siiani tundub, et esialgu nad niivõrd-kuivõrd on antud keskkonna ja sellega kaasneva omaks võtnud, aktsepteerivad ja on tänulikudki, mingil määral, neile elu-oluks tagatu eest, ja et kellegi hea süda või hea tahe pole lasknud neil veel karusnahkadeks saada. iseenesest mõista, et ka selline loom ei ela õhust ja armastusest, vaid toitub vastavalt võimalustele. kuna tema karjamaa on suures osas linn, siis siin ta ka jahti peab. mis parata! sitt suvi, nagu öeldakse.

aga jah, seal ta oli. ja seal ta läks..

p.s. võtan siinkoal vaevaks märkida, et pole see ainus kord kohalike rebastega tutvust teha teps. aga see on üks markantsemaid seni.

esimesel korral nägin rebast oletatavasti septembri keskpaiku Tuule tänaval titeranna suunas liikudes. päise päeva ajal. lükkasin vaikselt vilist´es titekäru ja tundsin kenast päikesepaistelisest päevast rõemu. dendropargi juures on vasemat kätt selline väike lagendik ning selle taga kõrkjad ja seline mereligine maa. no vaat, paremalt, ausalt öelda ei tea kust (seal sellist sopilist hoovi nagu pole), rebane teele tormas. üle tee põõsa juures tegi lühildase peatuse, mille ajal teisest põõsast pani vastassuunas majade poole üks kass punuma (heas usus ma arvan, et kass ootaski parajat momenti, mil ma piisavalt lähedal olen, et selline manööver ette võtta). seejärel tegi ka rebane vehkat, lagendiku äärest kõrkjate poole.

teisel korral nägin korraga kahte rebast. olin suundumas suplema, kella üheteist paiku öösel nagu viimasel ajal kombeks on saanud. jõudsin Pärnalt pargiteele ja nägin vasemal kahte ülemeelikus tujus tütarlast laterna all pingi juures. lõkerdasid seal ning üks neist üritas vist pingi pealt hüpet sooritada vms. pöörasin just parajal momendil neilt mittehuvitatult pilgu, et silmata ootamatult midagi hoopis huvitavamat. kaks rebast tulid kiire sörgiga valli tagant ning sundusid otse risti üle pargitee ning aiast ka läbi. üks neist pani kohe üle Allee tänava, vastasoleva maja (Allee 1a) õuele, läbi sealse aiaaugu. teine kõndis piki pargi aeda minu suunas. olime kohakuti. vahemaa kõigest kolm-neli meetrit, ainult aed vahel. vaatasime teineteisele sekundi-kahe vältel sügavalt silma. siis pööras seegi ära, silkas üle tee ning Kaitseliidule kuluva maja esisel kõnniteel rebased ühinesid, jätkates oma teekonda.

kolmandal korral silmasin kanavarast suplemast tulles Ekesparre Residents Hotelli juures. mina kõndisin hotelli eest läbi linna suunas ja reinuvader tuli vasemalt mööda kividest laotud valliäärt liikudes vastu, hoides kedagi/midagi hambus. rebane ei peatunud. liikus joonelt kividest äärist katkestava trepini, volksas sellele ja sealt juba tee ning silla kaudu linnuse hoovi.

neljas kord oli siis see, mida ülal kirjeldasin ning viies oli eile (29-11-2009). tulin ka suplemast. suht hiline aeg oli, võis vabalt olla kesköö. jõudsin merepoolt just valli tippu ning mõned sammud alla linnuse suunas astutud kui nägin, et miski liigub teepealt kõrvale, minust paremale, valli suunas. rebase kontuure oli ähmaselt näha. kõige silmatorkavam oli hetkeks hele sabaots. liikusin sellele kohale läemale, kust vader ära pööras, aga kuidas ma ka silmi ei pingutand ja muid imetrikke ei teind, midagi enamat mul silmata ei õnnestund. kadund ta oli..