alljärgnevalt üritan asja olemust lahti seletada, nii et ma ise ka aru saan. kõigepealt tekib küsimus: aga mlleks meile üldse disain? et mis see annab ja kellele seda ülepea vaja peaks olema? siin on vastuseid muidugi mitmeid. ma leian, et disain kui selline on inimese elutegevuse üks paratamatu osa, see muutub ja areneb koos meie ning ajaga. disain muudab meie elu. lihtsustab (keegi ei väida, et ei raskenda mõnel juhul), ilustab kõiksugust meie poolt aktiivselt ning passiivselt ekspluateeritavat instrumentaariumi. muidugi võib väita, ja õigusega, et selleks on meil ju teadus! ongi. aga disain annab neile väljamõeldistele elu. muudab need üldjuhul käepärasemaks, silmaga söödavamaks, teinekord lihtsalt huvitavamaks, hoolimata, et seetõttu eseme praktiline väärtus ei pruugi tõusta (küll aga hoopis materiaalne väärtus, kui on tegemist mingi üleilmselt tuntust kogunud brändi tootega).
kuidas alustada? lihtne lakooniline vastus on: muuda elu. piisab sellest kui tirid end välja mõnusast argielu-olust, enesele pühendatud olemisest ja näiteks pikemat aega töötu olnuna, otsustad taas tööl käigu kasuks (mis ei pruugi küll materiaalselt teinekord kasulikum tulla, aga siinkohal on see sellise positiivse väljendina, et mitte kasutada fraasi: otsustama kellegi/millegi kahjuks). see lüke pöörab kogu su senise olu peapeale. tahes-tahtmata haarab see sind enesesse ning kõik hakkab tiirlema selle ümber. sa pead uue väljundi ja kohustusega igal sammul, iga tegevuse või planeeritava toimingu puhul arvestama. kui ennem olid su mõtted vabad enese, aja ning nende omavaheliste seoste kalkuleerimisel - sa said/võisid pühenduda enesele piiramatult elik niipalju kui ise seda vajalikuks pidasid; sa mõtlesid omi mõtteid; sa ajasid oma asja - siis nüüd on olukord muutunud. sa pead arvestama oma mõtete mõtlemisel, enese ja aja ning nende suhte määramisel kellegi teise mõtetega. sa kulutad päeva parimad tunnid oma elust kellegi teise kasuks. sa elad kellegi teise aega. sa ajad kellegi teise asja. sa elad kellegi teise elu.
fanta.. asi.. a.. fantaasia. ulme.. ese.. algus.. ulmeesemealgus. fantaasia e (ette)kujutlusvõime on edasiviiv jõud (nagu ka laiskus). see on suurepärane anne, millega igaüht meist õnnistatud pole. vaid vähestel puudub imetabane sabas sörkimise geen, mis inimkonnale vist aegade hämarusist emapiimaga sisse joodetud. nad on vabad omas ajas ja mõtetes. ja nii neil on piisavalt ressurssi kujutlemaks ette mismoodi mõni asi välja võiks näha; millest mingil moel kasu ja tolku oleks. või et oleks lihtsalt kena ja/või huvitav. ega selline mõtlemine pole ka teab kui kerge töö ja ega nende nö Suurte Mõtlejate elu pole ka teab mis meelakkumine olnud. ajaloost on teada palju mõtlejate tagakiusamisi, kuna nende mõtted ja väljaütlemised tundusid tolle aja kohta liiga ulmelised - uskumatud, kummalised, elukauged, tavainimese fantaasiavaesele mõistusele vastuvõetamatud - kuigi elu näitab, et omast ajast oldi ees ning prohvetlikudki. neile lihtsalt ei antud siis võimalust oma toodet lõpuni disainida või seda lõplikult viimistleda (kui nii võib väljendada).
mõttehiiglasi on ka muidugi mitmesuguseid. ma eristan kaht tüüpi. aktiivsed ja passiivsed mõtlejad. aktiivsed on need, kelle ideed leiavad praktilise teostuse. inimestele kohe meeldib millegi pärast, et asi ei ole mitte ainult iseeneses vaid asi on asjaeest. passiivsed mõtlejad on need, kes kalduvad unistustesse, liiguvad omis mõtteis liiga kaugele ega suuda asja enam adekvaatselt hinnata, mistõttu kogutulemus jääb ähmaseks ja nõrgaks ning ei leia praktilist kasutuselevõttu ega teostust. ja kui mõni selline idee siiski "purki pannakse", siis on tegu pigem asjaga iseeneses mitte asjaga asja pärast.
erinevad oskused pole mitte kunagi mitte kellelgi mööda külgi maha jooksnud. oskused tulevad aastatega. oskusega mõelda, eriti väljamõtlemisoskusega, võib maadelda elu lõpuni ja ikka tulemuseta. kui on antud, siis on hästi. ja kui pole, siis on targem mitte punnitada, kuna tulemus võib osutuda kordi hullemaks kui kõige pessimistlikemas kujutlusis keegi ette aimata suudab. mõnele kohe ei istu mõtlemine mitte üks põrm. ta pigem hüppab, kargab või jookseb niisama heast-peast ringi kui et istub ja mõtleb. ta läheb kohe üle keha imelikuks kui ilmneb tõsiasi, et peab natuke mõttetööd tegema. kasuks tuleb ka loogika, ka äraspidine loogika, mis võib esile tuua peidetud nüansse, uut lähenemist või värsket vaatenurka, mis muudab kogu perspektiivi.
niisamuti on oskusega midagi otseselt teha (erinevalt mõttetööst on tulemus silmaga näha ja käega katsuda), nt kätega. on antud osavad käed. kui on, siis jällegi õnn mis sugune. kui pole, p*** majas. ära mitte üritagi! oskus asju perse keerata, mitte selle väljendi otseses tähenduses, vaid piltlikult väljendudes, on samuti geenidesse kodeeritud. ja elu vältel on tükk tegemist, et selle oskuse otsene mõju sinu elukvaliteedile kahandada miinimumini. mõne elu ongi selline, kus üks jama ajab teist taga ning nende klaarimisega maadeldakse ka juba teispoolsuses viibides.
oidu pole ka mitte igaühele antud. eks see suures osas peab paika, et see pole oma teha. ning mis siis ikka Emakese Looduse valikule vastu võidelda ja üritada tõestada, et ega see asi nii pole. kiirema taibuga vennad, kellele natukenegi kahe kõrva vahel, jagavad matsu ära ja väga ei tõmble. need kel seda pole, nende (enese)tõestust on lihtsalt halenaljakas, vahel koomilinegi eemalt vaadata.
aga noh, keegi on väitnud, et raskused on selleks, et neist üle olla ning et kõik mis ei tapa teeb tugevaks. ja kui kellelgi jäi asja üle mõeldes ning sügavalt vaagides tunne, et pagan! ma vist ikka ei saa sellega hakkama, ehkki väga tahaks. et mingi osis nagu on, kuid siiski on samas midagi väga olulist vajaka (nt fantaasiat on, aga oskusi ja oidu pole, või et oskusi on igasuguseid, aga vaat, fantaasiat ja pealehakkamist pole ollagid), siis ei maksa veel meelt heita. nagu alati võib mina ka kergema vastupanu teed. et miks minna ringiga kui saab ka otse. ja omast kogemusest soovitan sellist suhteliselt uut eneseväljendusstiili nagu redisain. see päädib tavaliselt huvitava v naljaka resultaadiga, nõuab vaid mingil määral pealehakkamist või sulaselget pimedat juhust, samas kui fantaasiat ning erilisi oskusi see ei nõua teps. alljärgnevalt elav näide:
parim viis ahvatlusest vabaneda on sellele järgi anda. edu teilegi asjade redisainimisel!
Täitsa põnev oli lugeda, aga tegin sohki. Vaatasin enne pildid ära ja siis teadsin, milleni asi jõuab. Hea, et ise terveks jäid.
VastaKustuta