ebaõnnepäev

juba hommik oli liiga selge ning rahulik, et see hästi lõppeks või vähemalt mõnda aega sellisena kestaks. kahtlane. rahuliku toimetamise käigus tuli ilmsiks päevakorras olev dentisti väisamine. see mind eriti ei morjendanud. ma pole kunagi (vist) hambaarsti kartnud ega selle/tema/nende visiteerimist peljanud. pigem on mul see mure, et miks ometi on mul nii kehv materjal, mis alatasa laguneb, ehkki hooldust igapäevast saab korralikult. nagu mõned räägivad võibolla isegi liiga hoolast ja seetõttu hambaemail kulunud ning vigastused kergemad tulema. tõele au andes pole kasuks tulnud ka vahepealne umbes 9 aastane hambaarstide trotslik vältimine põhimõttel: mõttetu käik. nagunii aasta-kolme pärast on lagunenud ja taaskord minek. noh, seda enam nad laguneda said, laki mii.

igatahes minekuvalmis olin. asutasin teele. keset kena natuke jahedat kevadiselt vilu kõndimist plartsatas paar-kolm sammu minust ees maha ilgem pasaladu. valge värv. ei olnud värv. sitt mis sitt. üles kiigates oli ka endine omanik tuvastatud. kajakas rajakas. napikas raisk!

jaah. napilt jäin materiaalsest rikkusest ilma. pagan! pidada ju see, kelle lind täis laseb rahalist tulu saama. alla sadanud fekaali koguse järgi otsustades pidi seda oma paar milli olema. totaalne ebaõnn, noh. sitt suvi! täielik!